Aasta 2020 on Haapsalu ja Läänemaa maitsete aasta. Eesti toidupiirkonnatiitli andis viiendat aastat ühele Eesti piirkonnale Maaeluministeerium.
Haapsalu on ajalooline kuurort, mida on ilmestanud pitsiline arhitektuur, põnev ajalugu ja mitmekesine kultuurikalender. Lisaks sellele on Haapsalus juba 19. sajandi algusest aukohal kohvikukultuur. Linna ümbritseb meri ja rohelus, mis aastasadu on katnud meie inimeste toidulaua. Siinne toidukultuur on arenev ja põnevaid maitseid jagub kõigile. Peale selle on Haapsalu ja Läänemaa valitud Eesti toidupiirkonnaks 2020. Mida siit siis leiab?
Haapsallu saabudes leiad eest rahulikus tempos kulgeva ja väikeseid kohvikuid täis pikitud vanalinna. Elavnemist toovad siia suveüritused – olgu see siis hea Itaalia vein, jazz, ameerika auto või jooga – kõige sellega on alati kõrvutatud siinsete kokkade poolt valitud maitsed. Kohvikute omanäolisus lisab mitmekesisust, andes aimu enam kui saja-aastasest kohvikukultuurist ja ajast, mil prouad jalutasid promenaadil päikesevarjudega ning seltskonnaelu Haapsalu Kuursaali ümber kees. Täna hindab Haapsalu maagilist rahu see, kes tahab eemale linnakärast ja soovib veeta kvaliteetaega pere või sõprade ringis. Suure osa sellest moodustavad jalutuskäigud ja nautlevad õhtud kohvikutes või piknikul. Täis toredaid hetki ja äratundmisrõõmu juba tuttavaks saanud maitsetest.
Nutikalt loodusest taldrikule
Ligi kolmandik Läänemaast on kaitse all, olles seega Eesti üks kaitsumaid piirkondi. Marimetsa raba, Matsalu rahvuspark, Nõva puhke- ja maastikukaitseala – aastaaegade rütmis toimetavad siin arvukad väiketootjad, kelle toodang jõuab nii kohalikeni kui kaugemale. Vahel on talust tulnud toit nii tavaline, et argipäeva saginas ei oska seda märgatagi. Kes kvaliteetsest ja mahedast toorainest lugu peab, leiab väiketootjate kaupa otse tootjalt tarbijale kaubakohtumistelt või valitud restoranidest. Augustikuus, kui siia satud, võid leida end kesk kuldseid viljapõlde, millest valmivad jahud ja muud tooted. Pinnas on siin väheviljakas ning see on õpetanud läänemaalasi leidma toidulauale lisa metsast, merest ja niidult. Nii kasutatakse siin toiduvalmistamisel ulukeid, rannikumere kala, metsaande ning looduslikke toidutaimi nagu must leeder, põldmari ja angervaks.
Läänemaa on tuntud Eestis unikaalse rannarootslaste kultuuri poolest, millel on tugevad mõjutused Läänemaa toidu- ja elukommetele. Siin elasid kõrvuti eesti ja rootsi talurahvas – kaks kultuuri, erinevad traditsioonid. Lisaks kakskeelsetele kohanimedele Vormsil, Osmussaarel ja Noarootsis leiab rannarootslaste toidutraditsioonide jälgi tänapäevas kohalike toidulaualt ja Rannarootsi muuseumi kogudes. Möödunud on mitu põlvkonda arengut ja toidutrendide muutust, kuid kui satud sinnakanti, siis külasta kindlasti Dirhami kalakohvikut ja Osmussaart. Piirkonnast on alguse saanud ka 1781. aastal ilmunud mahukas esimene eestikeelne kokaraamat “Köki ja Kokka Ramat”, mille rootsi keelest tõlkis Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja Johann Lithander.
Nagu mujalgi Eestis, oli siinse talurahva peatoiduseks rukkileib. Läänemaale on omane spetsiaalne keeduvee meetod rukkileiva valmistamisel, mis muutis leiva maitsekamaks kui muidu ning leib säilis pikemalt. Leiba ei tohtinud kunagi lõigata üle leiva tervet kääru, vaid alati ainult pool, nii et ühele sai leivast viilukas pealmise koorikuga ja teisele alumisega.
Rannikul jõudis toidulauale püügihooajal palju kala. Tarvitati palju suitsuliha, eriti rannarootslased. Levinud on ka veiseliha kasutamine. Verivorsti valmistamise komme siia ei jõudnudki, vaid valmistati vereta tanguvorsti. Eestlaste rahvustoitu kaerakilet Noarootsi piirkonnas üldse ei teatud, kuna kaera piirkonnas ei kasvatatud. Eesti talurahva seas tuntud järelkääritatud või keedetud pressjuustu (tuntuim sellest Kagu-Eesti sõir) ei olnud siin tuntud. Läänemaale see teadmine ei jõudnudki, kuid rootsi talupojad valmistasid „pärisjuustu“ – rõõsast piimast laabijuustu. Tähtpäevadel pakuti liha-klimbisuppi ja teatakse ka mesikoogi valmistamist. Toidukõrvaseks oli õlu või kali.